Marko Kivimäe reviewed Captains outrageous by Joe R. Lansdale
Review of 'Captains outrageous' on 'Goodreads'
4 stars
Ühtegi selle seeria raamatut pole eesti keelde tõlgitud; eesti keeles võiks pealkiri olla otsetõlkes "Kaptenid ennekuulmatud". Ma pole küll kindel, kas siin ei ole mingeid lisakihte ning mida võib olla pealkirjaga mõeldud, kuna Captain Outrageous nimeline kunstnik on ka Ameerikas olnud.
Hap ja Leonard, kaks sõpra, eelmise sajandi kaheksakümnendate lõpp. Kui muidu on raamatute tegevus olnud suuresti Texases, siis kuues raamat viib meid ühel hetkel Mehhikosse. Algus on küll sõprade kodukandis, raamatu alguseks on nad jõudnud tööle kanade tapamajja turvameesteks. St isegi mitte tapamajja, tegu on pigem suure tehasega, kus ühest otsast lähevad linnud sisse ja teiselt poolt tulevad nad kenasti külmutatuna ja pakituna välja. Töö ei murra konti, eriti kui Hap mõtleb eelmisele tööle, kus ta oli tissibaaris väljaviskajaks, kus lõpuks oli tal tahtmine kõik need naised õrnalt riidesse aidata ning vaikselt kogu sellest värgist eemalduda.
Igaljuhul. Nagu ma olen miljard korda juba ütelnud - hea raamatu tunneb ära …
Ühtegi selle seeria raamatut pole eesti keelde tõlgitud; eesti keeles võiks pealkiri olla otsetõlkes "Kaptenid ennekuulmatud". Ma pole küll kindel, kas siin ei ole mingeid lisakihte ning mida võib olla pealkirjaga mõeldud, kuna Captain Outrageous nimeline kunstnik on ka Ameerikas olnud.
Hap ja Leonard, kaks sõpra, eelmise sajandi kaheksakümnendate lõpp. Kui muidu on raamatute tegevus olnud suuresti Texases, siis kuues raamat viib meid ühel hetkel Mehhikosse. Algus on küll sõprade kodukandis, raamatu alguseks on nad jõudnud tööle kanade tapamajja turvameesteks. St isegi mitte tapamajja, tegu on pigem suure tehasega, kus ühest otsast lähevad linnud sisse ja teiselt poolt tulevad nad kenasti külmutatuna ja pakituna välja. Töö ei murra konti, eriti kui Hap mõtleb eelmisele tööle, kus ta oli tissibaaris väljaviskajaks, kus lõpuks oli tal tahtmine kõik need naised õrnalt riidesse aidata ning vaikselt kogu sellest värgist eemalduda.
Igaljuhul. Nagu ma olen miljard korda juba ütelnud - hea raamatu tunneb ära sellest, kui juba esimesest lausest, lõigust, leheküljest ta imeb endasse. Eks ma olen Lansdale'i juba viis raamatut alla ära lugenud, kõik eelmised on olnud vägevad - aga ikkagi ei väsi ta mind üllatamast. See karune tegevus, meeste omavaheline lõõp, kus Leonard kirjeldab, miks ta praeguse boyfriendi kaheksatolline riist on mõnus ning kuidas Hapi jaoks on suured rinnad naise juures olulisemad, kui ta julgeb endale tunnistada. See kõlab ühtepidi nagu lihtsa ja labase raamatuna, no äkki on ka? Ei tea, mind sellised hinnangud väga ei huvita. Minu arvates on H&L lood elust enesest, autor ei seo tegelaste suid kinni ega pane rääkima peenes kõrgklassi keeles. Oh ei, täpselt nii inimesed omavahel räägivad vahel. Naised teavad ju hästi, millest nemad omavahel sookaaslastega räägivad ja mis toonil, millise detailsusega. Siin raamatus saab piiluda teatud nurga alt meeste peadesse. Ütleks lausa, et tegu on peene süvapsühholoogilise romaaniga, eksole.
Hea küll, nali naljaks. Aga jah, meie ennekuulmatute kaptenite raamat on hoogne lugu, mille algus on juba lummav. Põhimõtteliselt lükkab kogu loo käima see, et Hap päästab ühe tüdruku vägistaja käest; see peatükk on muide täiesti vaimustav vägivallajada, kuidas üks julmalt tongis mehepoeg on nii väge täis, et Hap peab teda tükk aega rahustama, vahepeal ka tüübiga asfalti puhtaks lükates... Lansdale oskab muide väga mõnusalt kakelunge kirja panna. Igaljuhul tüdruk on väga tänulik, samuti on tänulik ta isa ning tänutäheks saab Hap sada tuhat dollarit. Selle eest viib ta sõber Leonardi kruiisile, teel on aga sekeldusi ning mehed avastavad end ühel hetkel Mehhikos. No hästi lühidalt ja põgusalt hakkab siis raamat niimoodi peale, sest ega edasi juhtub ja juhtub veel... midagi.
See pole žanrikrimi, küll on aga ühel hetkel siin olemas kõik vajalikud elemendid (kuritegu, uurijad, uurimine jne.), seega julgen soovitada ka krimihuvilistele. Lansdale stiil on toores ja tume, samas see pole ka põhjamaine karm krimka - kuigi kahtlemata see raamat on ka... sarnane. Aga kui põhjamaade autorid oskavad kuidagi eriti häirivalt masendavalt ja rusuvalt kirjutada, siis Lansdale puhul on tihti mängus torkiv huumor, mis muudab kogu loo natuke teistsuguseks. Ning üldse on palav Texas ja Mehhiko juba keskkonnana teistsugused.
Eks muidugi võiks hakata Hapi ja Leonardi lugusid esimesest raamatust peale - nad kõik on ka üksinda loetavad, aga kui järjest minna, siis on see üks pikk huvitav lugu meestest, kes üksi võttes polegi kõige hullemad, kokku saades aga hakkab veidraid asju juhtuma, satutakse pidevalt paraja supi sisse, omamoodi folie à deux.
Miinuspoolele jääb mu silmis seekord see, et raamat on ühel hetkel sarnane eelmise raamatuga, kasutab sarnaseid võtteid, pannes tegevuse teise keskkonda. See pole halb, aga puudu on varasem võlu ja uudsus. Mitte, et ükski H&L lugu oleks väga orignaalne, oh ei. Aga selline sarjasisene taaskasutus kiskus tsutt igavaks.
Lühidalt: järjekordne mõnus sõbraromaan. Mul on hea meel, et Lansdale on neid päris palju kirjutanud (juba romaane on tükki kolmteist hetkel, lisaks peoga jutte ja -kogusid). Samas nüüd mõnda aega pean selle autoriga vahet ka (mis on mugav vabandus, kuna ega teda mul hetkel riiulist pole võtta ka).
