King Diamond Abigail

Raske jälle rääkida asjast, mida kõik ju niikuinii teavad. Heavy metal bänd King Diamondi üks klassikalisi albumeid "Abigail" (ilmus aastal 1987) on pandud koomiksivormi, ootasin seda ikka päris kaua. Sest välja hõigati see juba eelmise aasta kevadel, tellida sai sügisest ning teadmata põhjusel tõi postikana seda Ameerikast Euroopasse kohale mitu kuud. Kaua oodatud kaunikene.

Hea küll, eks ma natuke nokin niisama. Eks need, kes metalimaailma on omal ajal nuusutanud, on kindlasti tolle taani päritolu pundiga kursis. Samuti kui ajakiri Mardus kunagi ilmus, siis seal oli selle seltskonna "Them" laulusõnad ära tõlgitud ühes numbris, väga peen. Seega on ka Eesti vanemad ulmehuvilised selle šokirokkariga kursis. On ju King Diamondi näomaalingud üks osa bändi ümbritsevast lummavast esteetikast, lisaks tihtipeale väga eklektilised lood. Loomulikult King Diamondi enda hääl, mis on meeletu ulatusega, hõlmab neli oktaavi: on falsetti, "tavalist" laulmist ja erinevat kõrihäälset "värki". Kui keegi tahab ise kõrva peale visata, siis "Abigaili" albumil "The Family Ghost" on üks paras vokaalide popurrii.

King Diamond on nii ansambli kui ka juhtfiguuri nimi, nende albumid on enamasti olnud kontseptuaalsed, laulud moodustavad plaadil terviku, kuulajale räägitakse üks huvitav lugu. Üldistades on King Diamondi temaatika õudus, näiteks "Them" räägib kusagilt "asutusest" tagasitulnud vanaemast, kellel on seos vaimumaailmaga ning kes joob hea meelega teed verega. "House Of God" põhineb osaliselt Rennes-le-Château legendil, album räägib loo sellest, kuidas Jeesus Kristus peale ristilöömist tegelikult veeti-viidi Lõuna-Prantsusmaale, kus ta elas edasi hoopis omamoodi elu. "Voodoo"... noh, siin on juba pealkirjast aru saada, ms teemad on jutuks.

Aga et siis "Abigail"... Abigail on naisenimi. Album räägib loo sellest, kuidas aastal 1845 Miriam Natias ja Jonathan La'Fey lähevad Jonathani päritud mõisasse. Teel takistavad neid seitse ratsanikku, kes hoiatavad, et paar häärberisse ei läheks, sest muidu "saab 18'st 9" (mis on selle veidra väljendi taga peidus, see selgub albumi lahtirulludes). Mõisas kohtub Jonathan esimesel ööl krahv de La'Fey'ga, ühe ammusurnud esivanemaga, kes näitab surnud vastsündinud tüdrukut nimega Abigail ning mainib, et kunagi ammu jubeda otsa leidnud Abigail tahab tegelikult ellu tagasi ärgata ning see juhtub läbi Miriami (kes muide pole võimeline lapsi saama). Abigail oli paras koletis, aastal 1777, seitsmendal juulil hoitigi ära ta sünd väga võikal moel. Aga nüüd kogub ta jõudu... no umbes selline lugu, siin on veel detaile ning ega ma rääkisin ainult natuke otsast midagi ära.

Päris jälk ja hirmus lugu, King Diamond ongi õõvalugude peale mihkel, üks album jubedam kui teine. Koomiks räägibki siis üldistatuna sama loo - aga märksa põhjalikumalt! Koomiksi loomisesse kaasati ka härra King Diamond isiklikult, siin ongi väga mõnus jälgida, et kuidas albumil olevat stoorit on kõvasti rikastatud. Siin on loodud Jonathanile ja Miriamile rohkem tausta, kui album hakkab peale sellega, kuidas nad juba mõisa suunas sõidavad, siis koomiksis on algus üldsegi Londonis, on juttu Jonathani eelmisest suhtest, mis annab väga mõnusa lisanüansi kogu loole. Pagana mõnus on lugeda sellist pikemat ja visualiseeritud lugu, kus kogu aeg on igalpool kasutatud ära algseid laulutekste ning lisatud juurde veel kihte. Eks see on kokkuvõttes ikkagi koomiks - aga teate, väga hästi loodud.

Miinuspoolel tooksin välja seda, et kohati on pildid kuidagi veidralt katki murtud, st jäävad lehekülgede vahele. Lisaks oli veel mõningaid pisivigu. Kokkuvõttes aga jäin väga rahule, koomiks ongi väga hea viis anda praeguseks 35 aastat vanale rockiklassikale värske hingamine. Soovitan soojalt pilk peale visata, kui King Diamond huvi pakub. Ilma albumit kuulamata... ma ei usu, et siis see vihik nii huvitav on. Oluline on ikkagi see, kuidas on visuaalis siin ja seal näha albumi esteetikat, kuidas lüürika igaltpoolt läbi kumab ning kokkuvõttes saab sellesama jubediku uuesti läbi elada. Hurmav!