Devil Red

Hap ja Leonard, kuum ja põletav Texas, kaheksas raamat juba (tegelikult on vahepeal ka jutukogu ilmunud, romaanidest on see siin kaheksas). Kaks sõpra, erineva tausta, nahavärvi ja seksuaalse eelistusega, korduvalt Elu hammasrataste vahelt läbi vingerdanud. Tee on viinud läbi tule, vee ja vasktorude, lood on teinekord piiripeal oma legaalsuses, juhtumised on karmid ning kriminaalsed. Saab nalja, saab vastu vahtimist, selline ehe vanakooli muhe värk. Sarja ühtegi raamatut pole kahjuks eesti keelde tõlgitud, ma usun, et selline karm ameerika krimka koos torkiva huumoriga mekiks siinsele lugejale küll.

Raamatu pealkiri eesti keeles oleks "Saatanapunane". Võinoh, kuna tegemist on inimese nimega, siis on tõlkimine mõnevõrra nüansirikkam. Ka on sisevihje eelmisele raamatule "Vanilla Ride", mis oli samuti inimese nimi.

Seekord on sõprade sõber Marvin, eksvõmm, loonud oma detektiiviagentuuri, mille esimene töö on uurida paari mõrvalugu, mille kallal on politsei tulutult tööd teinud ning lõpuks loobunud. Sõbrad asuvad uurima, omal kohmakal viisil koperdavad kord ühe, kord teise asja otsa, jõudes lõpuks asja tuumani... no nii nagu see asi käib, Hapi ja Leonardi raamatutes pole sisu primaarne, suurem rõhk on olemusel, meeleolul, sõprade dialoogil, mõnusal karusel nokkivhuumoril.

Kui üldiselt on Hap ja Leonardi lood olnud žanrikirjanduse-maiguline, siis siin ja seal viskab ikka sisse ka muid jooni. Ma nüüd õrnalt valgustan sisu (samas kesse peale mu neid raamatuid ikka loeb)... siin raamatus on igaljuhul juttu posttraumaatilisest stressihäirest (ingliskeeli PTSD), mis mingil hetkel ühte peategelast tabab. See on päris hästi ja huvitavalt kirja pandud, on ju aja jooksul tegelastel ikka taaka kogunenud, kuna nii mõnigi asi pannakse karmilt ja vägivaldselt omakäeliselt õigust mõistes paika. Seega kui ühel hetkel hakkavad südametunnistusepiinad eriti karmilt painama, siis see, mis juhtub, on väääga põnev ning huvitavalt üles joonistatud. Just sedasorti huvitavad jooned ja inimlikud vaatenurgad on Lansdale lugudes äärmisel sümpaatsed, lisavad raamatutele täiesti uue mõõtme.

Ma ei väsi kordamast - Lansdale karmid kriminaalsed lood on mõnusad lugeda, kahju, et neid pole eesti keelde tõlgitud. Ma olen andnud kõigil küll häid hindeid, vbolla nad no niiii ülihead ka pole, kui samm tagasi astuda ja distantsilt vaadata, korralik žanrikirjandus. Mulle meeldis see raamat endiselt väga, aga järgmisi praegu küll ära ei telli riiulisse, sest midagi põrutavalt uut ei ole. Samas tulevikus, millaski... miks ka mitte?