Vanilla Ride

Hap ja Leonard, eelmise sajandi kaheksakümnendate lõpp ning tolmunud teksased, st Texas. Kaks sõpra, erineva tausta, nahavärvi ja seksuaalse eelistusega, korduvalt jäänud Elu teerulli alla ja sõukruvi alt läbi käinud. Tee on viinud läbi tule, vee ja vasktorude, lood on teinekord piiripeal oma legaalsuses, juhtumised on karus-kriminaalsed. Saab nalja, saab vastu vahtimist, selline ehe vanakooli mehine värk. Sarja ühtegi raamatut pole kahjuks eesti keelde tõlgitud, ma usun, et selline muigelsuuga karm ameerika krimka mekiks siinsele lugejale küll.

"Vanilla Ride" (eesti keelde ei teagi, kuidas tõlkida, kuna tegu on ühe tegelase hüüdnimega ning "Vaniljesõit" kõlab otsetõlkena vähe veidralt) on sarja seitsmes raamat. Lood on oma olemuselt krimka poole kaldu, eks pehmekaanelise sopaka hõng on küljes, samas on siin ridade vahel ka muust juttu, on ju karmidel mehepoegadel pehmemad ja õrnemad hetked. Sari on seni olnud mõnusalt loetav, kuigi eks on tunda, et autor on hakanud teatud skeeme korduvkasutama. Klassikalist tõsikirjandust Hapi ja Leonardi lugudest ei leia, pigem mõnusat meelelahutust.

Kusjuures ma tegelikult pean tegema paranduse raamatu ajateljele. Esimeste raamatute tegevus oli jah eelmise sajandi kaheksakümnendate lõpus, ka jooksis tegevus üsna järjest. Vahepeal ma polegi sellele tähelepanu pööranud, ka pole silma jäänud eriti kaasaegseid detaile. Küll aga siin raamatus mängis vahepeal raadiost Amy Winwhouse, mis tähendab, et oleme jõudnud selgelt praegusessse sajandisse. Arvutid pole küll väga levinud, samas on ühel tegelasel siin sülearvuti, samuti on tegelastel mobiile. See kõik on tegelikult isegi täiesti loogiline, kui vaadata, millal on raamatud ilmunud, esimene aasta 1990, praegu 2009. Raamatu sisu ja olemuse osas pole õnneks isegi vahet, sarja seitsmes raamat on kohati isegi vägivaldsem, kui nad alguses olid.

Hapi ja Leonardi lugudes on kriminaalseid elemente aga stiilipuhtad krimkad (kuritegu, uurimine, pätt ja võmm, lahendus) need alati ei ole. Siin raamatus lüüakse lugu käima sellega, et mehed lähevad hädas neiut jõuga vabastama, mis lükkab pika doominokivide rivi liikuma-kokkukukkuma. Lansdale oskab eriti hästi kirjeldada seda, kuidas Texases käib omal käel õigusemõistmine, ning ma nüüd annan õrnalt vihjeid sisu kohta (aga no kes Lansdale raamatuid peale mu ikka loeb)...igaljuhul on raamatus 17. ja 18. peatükk ühed äärmiselt vägevad ja reljeefselt ülesjoonistatud kohad. Lugemisel on küll raske kiirust tagasi hoida, kuna kiirelt toimub väga palju, raamatust lausa tuprub püssirohusuitsu ning lehtede vahelt tilgub välja verd ja bensiini, teos on hirmuhigiherneis. Bretti “Yeahbuddythat’srightyoubunchofpussyassmotherfuckersaren’tso hotnowareyoupigsuckin’goatfuckin’ …” on ka kaugele kosta. See on lihtsalt jumalik pikk stseen, mis üle paari peatüki lahti rullub, esmapilgul üks kurijulm verepulm, kaugemalt vaadates on tegu pika aja jooksul kogunenud ja ühel hetkel vallandunud ängiga, mis uuristab autokeredesse auke ning viib minema kurjamite kupleid, määrides neid majaseintele kenasti laiali. Lansdalele omaselt on selle vahepealse episoodi lõpp magusirooniliselt roosade seintega kartsas, kus ka "külastajate" vanglariietus on beebiroosas, kontrast missugune.

Ega ma sisust väga palju rääkinudki tegelikult, sest kahe sõbra lood on üsna tuttavas kastmes. Hap ja Leonard ei lase heal konfliktil käest minna, nad on küll õigel, "heade" poolel, samas kasutavad korra paikapanemiseks omi meetodeid, mis ei käi alati kehtivate õigusnormide ja paikapandud protssessidega alati sama jalga. Ka on neil kombeks hull jama kokku keerata, mis küll iga raamatu lõpuks ära helbitakse. See, MIS toimub, pole isegi alati oluline, tähtsam on pajatamisviis. Taustal ongi pikem lugu meeste sõprusest, väärtushinnangutest, sellest kuidas Leonard armastab üle kõige vanilliküpsiseid krõbistada ning Dr. Pepperiga alla loputada.

Kokkuvõtvalt: järjekordne hästi mõnus ning turvaline lugemine. Ikka jube kahju, et eesti keelde on Lansdale'i väga vähe tõlgitud.